Kolm nädalat juba olen astunud kodumaistel teedel. Ikka on harjumatu. Jätkuvalt kohvritest elades ongi vahepeatuse tunne, lähen ju kolme nädala pärast jälle ära. Pool veel.
Ma kartsin tagasi tulla ja nüüd kardan ära harjuda. Sest siis on raskem minna. Võib-olla sellepärast proovingi alateadlikult end teistest eemal hoida. Teki all istuda on ju ka hea.

Aga ikka ma tunnen ära selle kodutunde, mis tuleb mõnikord täiesti ootamatult. Tuleb kellegagi koos ja poeb sisse.

11 päeva veel ja ma saan selle päris oma ja õige tunde. 21.august Tallinna lennujaamas.

Ja ma usun tõesti, et ma olen siis maailma kõige õnnelikum tüdruk.

Okei, mulle on kaua aega juba Journey meeldinud, aga Glee tegi oma hooaja viimases osas kunagi NII hea medley..

Riin on haiglas. Ja esimest korda oma EVSi jooksul tahan ma koju minna.
Tahan jalgu trampida ja nutta ja mitte kuidagi ei oska olla. Kord tahan süüa, siis ajab südame pahaks. Kord tahan magada, siis ei suuda paigal püsidagi. Tunnen end süüdi, kui taban end mingite rumalate naljade üle naermas. Ei suuda keskenduda, pea on tühi. Ja iga asi tuletab teda meelde. Ja MIND POLE SEAL. Isegi kui oleks, ega ma ju aidata saaks. Aga see oleks teisiti.

Kuna saavad liiklushuligaanid õiglaselt karistatud? Kuna seadusi karmistatakse? Ei tea. Enne peab pool rahvastikust vigaseks või surnuks sõidetud saama nähtavasti.

Ja üleüldse pole enam vahetki, kui astud rohelisega üle tee. Kes ütleb, et sealt mõnda hullumeelset 90 km/h läbi ei söösta.



Ega enne ei mõista olukorra tõsidust, kuni sinu lähedasega see juhtub.
Riin aga on tugev ja paraneb. Ja me kõik armastame teda.

This time for Africa!

Ma olen täiesti ära armund sellesse: