No Easter-mania, sorry.

Nii. Munapühad siis. Võib-olla kui ma väiksem olin, oli see kõik kümme korda põnevam. Otsisime siis Steniga neid peidetud üllatusmune ja ma olin alati pahane, kui tema enne mind leidis. Emps ka küpsetas hommikust peale kõike võimalikku, mina isiklikult ei leia söögis midagi fantastilist, seega ei jaga ka ta vaimustust pühade ajal põrunult köögis sebida. Kuid kümne aastasena olimegi veidike teistsugusemad. Kahjuks on rõõmud nüüd tihtipeale väiksemad ning emotsioonid vaiksemad. Siiski...
Paar päeva tagasi näitas televisioonis dokfilmi kolmikutest ning mingil hetkel sattusin ma täielikku eufooriasse kui jutustasin emale, et kuiväga ma endale kaksikvenda sooviksin. Terve õhtu pinnisin teda kuid ta ei olnud nõus tunnistama, et kunagi mu potensiaalsest ülikenast ja targast ning populaarsest kaksikvennast loobunud oleks. Noh, mis seal ikka.
Veidike pahaseks teeb teadmine, et Taanis ei osata mööblitehastes õiget arvu kapijubinaid kotikesse pakkida. Tahtsin siis täna ühte kappi (noh, sellist, mis käib mõnede riidekappide PEALE, selline riiulitega ja kahe-kolme uksega) kokku panema hakata - ma räägin, et olen sündinud ehitajaks ja milleks kõigeks veel - , kuid avastasin, et OHHOOOO! ei saagi. Nimelt need hinged, mis kapiustele käivad, üks neist oli puudu. Noh, eks ma siis lähen homme jahile, ehk leian sobiva.
Olen viimased kolm nädalat Carrie Underwood'ist sõltuvuses ka. Hiljuti leidsin endale uue lemmiku - Five For Fighting. See kantri on üldse südamelähedane (siinkohal mõtlen Carriet ikka, eks). Kunagi sai praegusest rohkem kuulatud seda nn kantripoppi, nagu mulle meeldib seda kutsuda. Mul pole VÄHIMATKI aimu, kas seda tegelikult nii ka kutsutakse ja nimme ei taha wikipediast järele ka uurida. Voh. Siiski jätkuvalt on Rascal Flatts parim. Avastasin ka, et Cascada on ühest nende hitist - "What hurts the most" - oma versiooni teinud. Müts maha, Cascadat kuulan ikka ka. (Ma olen üldse üliigav, et kuulan peaaegu kõike)

-----

So. This is Easter then. I think all of it was ten times exciting when I was younger. Sten and I, we eagerly searched for those hidden "surprise eggs" (note: not always Kinder) and I was upset every time he found his egg first. Mom baked and cooked all morning every kind of dish possibly known to "celebrate" Easter. I, personally, don't find food that exciting and fantastic, to share her ecstatic need to fulfill her craziest cooking ideas. But we were a bit different when we were ten; unfortunately the joys are now smaller and the emotions more quiet. Nevertheless...
A few days ago there was a documentary about triplets on TV and at some point I got extremely euphoric while explaining to my mom how absolutely great it would be if I had a twin brother. I bugged her all night long but she wasn't very eager to admit giving up my potentially really good-looking, smart and popular twin brother. Oh well...
It makes me a bit mad knowing that there's a furniture factory somewhere in Denmark that doesn't know how count those little necessary metal thingies every cupboard comes with. I wanted to build a cupboard (third this week, I'm on a roll!) to go on top of another one - I'm telling you I'm born to be a builder and whatmore - , but I discovered I couldn't. One of the MOST important thingies that holds the door was missing. So I go hunting tomorrow for it.
I've been addicted to Carrie underwood these last three weeks. Plus found a new favourite - Five For Fighting. Country (I'm talking about Carrie again, hope you can follow) has always been something I cherished. Some time ago I listened to it even more, that countrypop, I like to call it. I have no idea whatsoever if it's called like that or not and I don't want to check it from wikipedia either. But Rascal Flatts still beats everything. Also discovered that Cascada has made a version of Rascal's hit "What hurts the most". And yes, I listen to Cascada aswell. (I'm REALLY boring as you can see, I listen to almost everything)

Tsau siis.