Nagu mul muud teha poleks, kui haige olla

Raporteerin teile otse köögist. Tatise ja sissemässituna.
Viimase kahe päeva jooksul olen ära joonud rekordilisel hulgal teed, tarbinud sama palju sidrunit ja mett (haha, mul tuleb alati Indrek meelde). Istun oma pisikese roosa Inspironi taga ja eemalt vaadates võin välja näha justkui mõni õnnetu juhus mõnest filmist. Ainult nina ja sõrmed paistavad kogu sellest riietehunnikust välja :)
Vaatan, et õues on isegi päikest, aga seda lähemalt kaema minemine eeldaks juba hulljulgust. Ning arvestades asjaolu, et homme hommikul pean kella poole kaheksast tööl olema, piirdungi vaid õrnalt paokil aknaga.

Üritasin välja mõelda, et kus ma siis päriselt haigeks jäin. Noh, panused on lasteaia peal, sest ma ei kipu kergelt külmetuma. Ja ega see reede-laupäevane kräu kah olemist paremaks teinud :D

Siinkohal tervitakski kõiki, kes käisid. Uskumatult hästi tunnen end teiega. Uskumatult palju armastan teid. :)
Nüüd ongi mu äraminekuni jäänud ehk vaid poolteist nädalat. Pileti ostan teisipäeval, siis saan päevi lugema hakata.

Ahjaa, elama hakkan ühe kohaliku moldova vabatahtliku ja tema isaga, kolmetoalises korteris. Uurisin veidi kanti ja noh, ütleme et välimuselt näeb üpriski kulunud mustamäe moodi välja. Aga eks kohapeal selgub :) Põnev tuleb kindlasti.

P.S. Ma sain oma elu esimese ragulka - kui vinge saab veel olla?

Ma ei tunne ennast enam äragi

Seda on vist võimatu kirjeldada, aga enam ma ei MÕTLE.
Juba kaks nädalat ei planeeri ette, lükkan vajalikke asju edasi, unustan rohkem kui varem. Ja üldse elan üks päev korraga.
Hetkel tundub see lihtsalt vale ja halb, sest miljontriljon asja on vaja ju tegelikult enne Moldovat teha. Kuid samas on ka hea, sest nii kipun vältima mõningaid emotsioone, mis kogu see kuu minus keenud on. Tundub, et nii on lihtsam ära minna, olgugi, et universum loobib iga natukese aja tagant midagi uut mulle ette.

Maailm on vist aru saanud, et ma vahetan suunda. Aega ja ruumi.
Aga ma ju jään.

Ja kui te arvate, et mis see ka ära ei ole minna võõrasse riiki ja keele- ning kultuuriruumi peaaegu aastaks, siis te eksite. Minul on tegelikult raske.

Fotosüüdistus, 21.-22.08

Õhtud Peipsi Lähistel ehk kui punk on PUNK?

No nii ongi nagu on.
Ütleme nii, et mulle hakkas see kõik meeldima ja kui mul Moldovas kriis tuleb, ajan harja püsti ja lähen punkariks kätte ära. Või siis käest ära.

Iga hommik saab olema üllatus ja bussisõitudest ma ei räägigi. :)
Liiva pole ma näiteks siiani täielikult juustest välja saanud.

Teeks siia lõppu veel ühe kohatu (või siis just asjakohase) nalja või märkuse, aga no vot nüüd ei tule midagi meelde.

Vabaduse väljak on nüüd vaba

Käisin õhupallidega tormamas. Kõige otsas, kõige pisem. Number 6.

Ja iroonia. Teisipäeval sadas terve päeva vihma.

Vilde tee 98 ja Prisma parkla

Mind ei hoia siin enam mitte miski kinni.

Ja ma ei oska siit enam edasi minna.

How do you sleep?

Tead. On ju neid lugusid, mis lihtsalt jäävadki kummitama ja mida kuulad mitu päeva järjest.
No siin on üks uus.

"Angelo, ma jumaldan seda eimiskit, mis sa oled, ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on."

"Võib-olla ma ei armastagi sind, see on tõesti täitsa võimalik. Sel juhul ma armastan seda mittearmastamist. Ma tahan sinuga rääkida. Ja seda ma teengi. Ja seda tehes ma justkui kaugeneksin tasapisi inimeste maailmast. Paljud asjad tunduvad juba üsna väikesed ja ükskõiksed. Ma imestan isegi, kuidas ma neile sellist tähtsust võisin osutada."

Emil Tode, "Piiririik"

Kolm Päeva Toosikannus ehk Kuidas Me Malevasuvele Punkti Panime

11.-13. august Toosikannu Puhkekeskuses

Ja magada sel aastal ma põhimõtteliselt sain. Või, ütleme siis nii, et kui ma endale ööseks telgid leidsin, siis koht ju nagu oli, aga und mitte.

Huvitaval kombel polnud isu, nii ma siis kolme päeva peale kokku sõin paki komme, mõned Kaera-Antsud, ühe võileiva ja neli ampsu makaronisalatit.
Isegi hästi ju kokkutuleku kohta :)
(Võib-olla oli selles kõiges süüdi asjaolu, et eelmised kolm päeva elasin hotellis kus kolmekäigulised söögikorrad olid ilmselgelt liiga palju.)

Kõik oli ju hää.
Ja mulle meeldivad need inimesed. Need noored. Need MINU inimesed.

Kellegagi rääkides sain aru, et kogu selle hulga kokkutulijate peale kokku ma tunnen ju vähemalt 150 inimest. Mõelge nüüd. Võimas.

Taban end vahel neist inimestest rääkimas.
Ja ma räägin, nagu räägiksin millestki, mida teised ei mõista.
Uskumatu tegelikult kuidas nad minule mõjuvad.
Öeldakse ju, et tegema peab seda, mida armastad. Mina olen selle leidnud.
Kui käisin Palamuse ja Marjamaa II rühmal nädalavahetustel külas, siis sain aru, et need draamad, need pisarad, need laulud ja unetud õhtud, vihmamärjad hetked, poole ööni tantsivad noored.. et nemad võib-olla ongi üks põhjus, miks mina olemas olen.

Ja ma väga vabandan nende ees, kelle jaoks ma kokkutulekul liiga äraolev, ükskõikne, pahur olin. Mingi blokk tekkis järsku, emotsionaalne nullseis. Olin omadega untsus ja sassis ja sõlmes. Tegelikult armastan ma ju igaüht teist.

Ning siis sain ma korraks aru, et ma ju tegelikult ka lähen kolme nädala pärast ära.
Aga teie jääte.

EÜE Mõedaku I

Oodanud sind olen kaua, veidi jäänud veel

Kaks uskumatut kuud on möödunud vaid silmapilguga.
Võin ausalt öelda, et siiani pole ükski suvi nii kiiresti möödunud.
Ja kui palju elamusi sellesse mahtunud on, kui palju armastust. Kui palju HEAD!

Millesse mahuks iga juunihetk, iga juuliõhtu?
Ehk sellesse: