EW 91 ja paraad ja kuklid ja vastuvõtt

Tead, tegin siin eile (tegelt juba üleeile) õhtul poole ööni porgandimuffineid with a hint of orange. Ja siis mõtlesin, et glasuuritan ka juba nats. Sellised head on, mitte väga magusad. Porgand on ise tegelt juba parajalt magus, seega midagi väga lisama ei pidanud. Ahjaa, kaneeli panin ka ;)

Siis avastasin, et poodides pole KUKLEID. Aga kuna mul oli hulk vahukoort ostetud ja vastlapäeval on kuklid kohustuslikud lausa, siis muretsesin pärmi ja paraadi vaatamise ajal hakkasin sõtkuma; siis kerkis, siis sõtkusin jälle, siis kerkis.. oeh.
Ja need kuklid, need kuklid... ma ütlen, kes pole varem ise kukleid küpsetanud, ei tea millest ma räägin. IMELISED. Igastahes peitsin ma sisse mustikamoosi ja siis kuhi vahukoort pääle. Moosiga on magusam ja poole parem. Mmm.

Ahjaa, ja emps tahtis olla originaalne ja vaimukas. Ma siis aitasin. Aga kook tuli imehää (igasuguseid fantastilisi asju sai sinna vahele pandud), vahet pole, et need kommid väga asja juurde ei sobind. Täidsid illustratiivset eesmärki pigem.


Aga olgu. Kindad kätte ja kelgutama (nagu ainult vastlapäeval tohiks seda teha, no mingeeee) ja muu sihuke värk, mu kallid kaasmaalased.

Näpud värviseks

Okei, kunagi tulevikus kui VÄGA viitsin, panen üles pildi neist toppidest tervikuna, aga praegu võite näha pilte minu öisest šabloonitamisest ühe kallal. Kui ma ründan, siis ikka nii, et värvi pritsib.

Ma tegin kaks lihtsat suvetoppi endale. Mässasin trikotaažkandiga, hullumeelne. Aga šabloonid meeldivad mulle jätkuvalt ja järjest enam. Seni, kuni ma viimaseid lihve annan ja pildistan ja arvutisse kannan, nautige Miley Cyruse uut lugu. Vahet pole, kas teile meeldib.

М-м-м от тебя схожу с ума!

/.../ Поднять паруса, любовь на борт
Закрыв глаза, умчаться вдаль
Туда, где нас никто не ждет
Лишь небеса, лишь небеса /.../

Ma arvan, et ega ma enam vähemaga ei lepi ka. Dima või mitte midagi.
Vabandage väga, aga nii see on. :)

Ирония судьбы

Ирония судьбы : Продолжение

Kahjuks ei leia esimese osa kohta kokkuvõtvat klippi, seega siin lihtsalt üks lauluke sellest. Olgu aga öeldud, et esimene osa, 1975 aasta meistriteos, on tõepoolest geniaalne. Ja olgugi, et ma lausa armastan Konstantin Habenskit, kes mängib järjes, on just esimene osa lemmik.

Are you out of your senses?

Oi, ma naersin. :D

Take the Quiz here!

Teisipäevaõhtune kalorikogus

Okei, mul oli igav natuke jälle. Ja sellest sündis taldrikutäis moosiküpsiseid. Virsiku moos vist, kui õigesti mäletan. Ise enam küll ühtegi ei taha pärast kogu seda vorpimist. Las teised pugivad :P

Õnn on šokolaadilõhnaga

Tegin siin üks päev šokolaadiseid kookoskomme.
Paps oli emale öelnud: "Olgu muidu kuidas on, aga küpsetada see tüdruk oskab." See oli nii armas ja naljakas :D Viimasel ajal ma muudkui küpsetan ja teen mingeid huvitavaid asju. Sihuke tuhin on peal ja nii hea tunne on teha ka.

Liiga pime on öö, et rahu siit leida

Now I don't know where I end and you begin
It's hard enough breathing, now I'm breathing in
You, you colour my days
I'll treasure this memory always



Kuivatan siin juukseid ja vaatan natuke Australian Next Top Modelit. Kui oleks suvi, siis päike oleks pooles taevas juba. Jalad valutavad natuke trallitamisest ja häält ka väga pole.
Mine veel Trafficu kontserdile. Eee, lähengi. :D

Kiisu on armuvalus ja katsu siis talle seletada, et mõelgu end terveks.



"Unistused ei purune. Nad lõppevad ja algavad uuesti."
- üks tark modellihakatis Kanada supermodellisaatest

Kate ja Leo

Ma lihtsalt pean need pildid siia panema. Te teate ise ka, kui suurepärased nad on.

Kes vana asja meelde tuletab...

... sel nalja nabani.
Ma sain vanu pilte Taisilt. Oijessssas kuidas ma naersin :)
Panen mõned siia. Lihtsalt, et mul iga kord blogides tuju heaks läheks.
Tehtud siis 7. augustil 2008, EÜE lõpu-/minu sünnipäevapeol. Külapoisid ja Põlva kuumim diskor!Tervitangi siinkohal kõiki Põlgastest (piltidel Lauri ja Veiko) ja oma rühma ka.

Recap: jaanuari viimane nädal

Millega ma viimasel ajal tegelenud olen?, küsis keegi hiljuti.
Noh. Poole ööni wikipedias mässanud näiteks. Nimelt Õpilasmaleva artiklit kujundamas sinna. Ja on selgunud, et mulle see meeldib! Need koodid ja suur jamamine, et saada pilti just sinna, kuhu tahan, jne.
Ma olen kapi-nohik tegelt. Kõik, mis puudutab numbreid ja tehnikat meeldib mulle. Ja hullupööra. Ma võiksin päev otsa kuskile andmeid sisestada ja ise rahul olla sellega. Napakas, eks?

Siis veel, loen vahelduva eduga ühte ehtsat naistekat. Elus esimest korda. Ja "naisteka" all ei mõtle ma neid suurepäraseid Austeni romaane, või mingeid taolisi ajastudraamasid. "Naisteka" all mõtlen siiski sellist easy reading teost, mida ei tahakski nagu ühte riiulisse Sebastian Faulksi kõrvale panna. Õnneks ma ei peagi, huh.
Kuid peab ütlema, et see "Šokolaadimaias pruut" on osutunud päris toredaks vahelduseks. Noh, aitab aega mööda saata ja kui ma vigasele toimetajatööle või mõnetisele valesti tõlkimisele läbi sõrmede vaatan, võin korraks tõesti unustada end sinna Candace'i kõrvale kööki šokolaadisufleed tegema ja ühest teatud härrasmehest mõtlema.
Ja mis veelgi parem - enne iga peatükki on mõni väga šokolaadine retsept, aitamaks saada üle otsustusvõimetusest ja pohmakast või jällegi leida oma hingesugulane. Seda kõike ainult suure kuhja suhkru, šokolaadi ja küpsetuspulbriga. Imeline!