Ta lendab omaenda tiibadega.

Selline äkkmõte oli ja tegin ära. Valus ei olnudki, kusjuures. Olin hullemaks valmistunud. Ja ega see nüüd ainsaks jää. :)

Riin kolis tänasest Viljandisse. Kellega ma nüüd klubisid mööda käima hakkan? Ega see veel hetkel kohale pole jõudnud, kuid kui jõuab, siis ei tea millest ma lohutust otsima hakkan :P

Midagi põnevat veel - kolmapäevast reedeni käisin iga päev hambaarstil. Põletikuga nimelt. Raviti valet hammast arvatavasti, juhhei. Magamata ja söömata siis lõpuks reedel sain kirurgi juurde, kes otsustas, et väljatõmbamise asemel kirjutab mulle antibiootikumid - milline õnnistus. Nüüd käib ainult pea ringi ja suurem palavik kadus eilse õhtuga. Vähemalt esialgsete andmete kohaselt. Nüüd saan magada ja vahepeal nõrkusega kadunud kilod tulevad samakiiresti tagasi, hehe.

Olgu, paps läheb hommikul Monica juurde nädalaks - seal on hetkel päeval üle +30 kraadi - OOO, PARADIIS! Ja ma hakkan vaatama lennupileteid Beriti juurde vihmasele Iirimaale.

alis volat propriis

mul on üks saladus!

Monica, Arwen ja Berit olid ka vahepeal siin. Käisin Beritil Riias näiteks vastas - oi seda rõõmu! Riia on nüüd mu lemmik linn, sealne ööelu sobib mulle väga.
Kuigi enamuse ajast kui nad kõik siin olid, olin ise linnast väljas.

Natuke lollakas pilt, aga noh. :)

Lase end õhku, õhus on armastust!

12.-14.08 oli Pilistveres taas malevasuve lõpetamise auks üleriigiline kokkutulek. Eelregistreerimise kohaselt oli kirjas 800 noort, kuid kohal oli kindlasti veidi vähem.

Sel aastal oli ütlemata tore näha ka mitte-Tallinna rühmi nagu Tamsalu, Võru, Valga, Kanepi, Rakvere, Pärnumaa, Tartu.
Üleüldiselt üks kordaläinud üritus, võib tagantjärgi öelda.

Jah, oli ka draamat, kuigi pisaraid mina ei näinud. Õhus hõljus

armastust ja jalad olid ööpäevringi mudased. Vihm ei heidutanud

mitte kedagi ning lahkuda oli loomulikult päris raske.
Defräädu ja Ska Faktor on endale nüüd uusi fänne saanud ning 2008 malevasuvi ühe paukuva lõpu.
Tegin ise sel korral meediatiimi ja uni oli miski, mida me Riinuga väga ei kogenud. Täiesti enneolematu, kui hullud me tegelikult ikka oleme. Kes käskis hommikust hommikuni üleval olla ja lehte teha? Noh, mitte keegi vist. Mul polnud ausalt aimu ka kellaaegadest, päevad vahetusid, õhtud ja hommikud olid ikka sassis. Ega hetke hinge tõmmata väga polnudki mul, pidevalt oli vaja kuskil olla või midagi teha. Ja kui otseselt VAJA polnud, siis tegin ikka üht-teist. Nagu ma siin mõtlen - ainult vetelpäästet ei proovinud, kõike muud aga küll. Siinkohal teen ühe suure kummarduse ja musi oma tiimile, kes vapralt vastu pidas ja alla ei andnud!

Riin, Britta, Rain, Julia, Brit, Kerstin + Evert ja Robin!

Kuu aega linnast eemal.

Olgu, ma tean, et pole ikka tükimat aega siia sattunud. Kuid ka palju on vahepeal juhtunud.

Nii mõndagi saate lugeda mu üliõpilasmaleva blogist, isegi pilte on siin-seal kuhjaga.

Kolm nädalat olin siis Põlgastes, Põlvamaa külje all, Kanepi ja

Otepää vahel.

Kõik malevarühmad on mind muutnud, kuid need kolm nädalat tegid minuga midagi, mida ma poleks ehk eal oodata osanudki. See tunne, mis mul nüüd sees on, on õnn ja õnnelikkus. Tunnen end mitmeid kordi vabama ning paremana. Jah, ma olen nüüd tõesti parem kui enne. Ma tunnen, et ELAN, ja teen seda selle sõna kõige paremas mõistes.

Riin, Eveli, Liiu, Taisi, Tanja, Sveta, Lena, Kirsten, Siim, Mart,

Robert ja Marek - Kaska-Luiga metsade hirm ja ülekülakuulsused.