Eu iubesc.

Ja ma tunnen ennast siin nii hästi. See on teine dimensioon, see on MINU dimensioon.

Kuidas me üheksakesi tulevikule panustamas käisime

Lühidalt öeldes käisime laupäeval õmmikatega kuuski istutamas Jõgeva kandis. Jalutasime Kassinurmel ja külastasime Jõuluvana ka. Õhtul vaatasime/nautisime Eurovideeniet ka. Ja hommikul ei tahtnud kuidagi ära tulla. Nagu ikka.

Mets on tänulik.

Dorpat ja pisike Birgit

Okei, käisin Monica ja Arweniga Nõos vanaemal ja onu perel külas. Onutütrel sündis aprilli lõpus teine plika. Nii oli maja naisi täis. :) (Tartu peal tegime ka tiiru ja no ausalt, mul on nüüd kaheks aastaks sellest linnast kopp ees ja stress ka)

Laupäevane äraolemine

Jah, noh, käisingi siis ilusate inimestega vorste kärsatamas ja lõkke ümber lollusi tegemas. Ma loodan, et varsti jälle. (ma ise kärssamisest pilte ei teinud kahjuks, so later maybe)

Nädal aega segasummasuvilat

Okei. Mõned mõnusad pildid, mis me viimase nädalaga siin Monica ja Arweniga teind oleme.

Kes vana asja meelde tuletab...

... sel nalja nabani.
Ma sain vanu pilte Taisilt. Oijessssas kuidas ma naersin :)
Panen mõned siia. Lihtsalt, et mul iga kord blogides tuju heaks läheks.
Tehtud siis 7. augustil 2008, EÜE lõpu-/minu sünnipäevapeol. Külapoisid ja Põlva kuumim diskor!Tervitangi siinkohal kõiki Põlgastest (piltidel Lauri ja Veiko) ja oma rühma ka.

Oli kord..

Natuke meenutusi sügise lõpust. Tuulepea, nagu ma olen, pole siia üles pannud neid.
Kuid see on kõik minu ümber.
Ja see kõik meeldib mulle.
Esimene on armastusavaldus kõigile näha. MA EI SAA ILMA SINUTA.
Ja see on püsiv, sest isegi tugevam vihm ega lumi seda maha ei pese.
Et nad siis õnnelikud oleksid :)

Hoiatus, et meid jälgitakse. Ma ei teagi ausalt, kust see alguse on saanud. Kuid levinud on küll kuidagi. Pärnu mnt viadukt, mis ületab Tehnika tänavat on selliseid kirjutisi täis.

Tähendab, OLI.

Ja viimane on Tehnika tänava jalakäiate tunnelist. Üks pisike osa.

Ja kuigi veel...

" /.../

Eks sa isegi tead et ma tunnen su ihu igal pool ära

su silmalauge ja saatust ja ripsmete rusket sära

sa ei mõista kuskile panna, sest et igasse südatalve

sina joonistad ise mu näo ja kõrvale kirjutad palve

/.../"

Viivi Luik

Nenagh