Vabaduse väljak on nüüd vaba

Käisin õhupallidega tormamas. Kõige otsas, kõige pisem. Number 6.

Kolm Päeva Toosikannus ehk Kuidas Me Malevasuvele Punkti Panime

11.-13. august Toosikannu Puhkekeskuses

Ja magada sel aastal ma põhimõtteliselt sain. Või, ütleme siis nii, et kui ma endale ööseks telgid leidsin, siis koht ju nagu oli, aga und mitte.

Huvitaval kombel polnud isu, nii ma siis kolme päeva peale kokku sõin paki komme, mõned Kaera-Antsud, ühe võileiva ja neli ampsu makaronisalatit.
Isegi hästi ju kokkutuleku kohta :)
(Võib-olla oli selles kõiges süüdi asjaolu, et eelmised kolm päeva elasin hotellis kus kolmekäigulised söögikorrad olid ilmselgelt liiga palju.)

Kõik oli ju hää.
Ja mulle meeldivad need inimesed. Need noored. Need MINU inimesed.

Kellegagi rääkides sain aru, et kogu selle hulga kokkutulijate peale kokku ma tunnen ju vähemalt 150 inimest. Mõelge nüüd. Võimas.

Taban end vahel neist inimestest rääkimas.
Ja ma räägin, nagu räägiksin millestki, mida teised ei mõista.
Uskumatu tegelikult kuidas nad minule mõjuvad.
Öeldakse ju, et tegema peab seda, mida armastad. Mina olen selle leidnud.
Kui käisin Palamuse ja Marjamaa II rühmal nädalavahetustel külas, siis sain aru, et need draamad, need pisarad, need laulud ja unetud õhtud, vihmamärjad hetked, poole ööni tantsivad noored.. et nemad võib-olla ongi üks põhjus, miks mina olemas olen.

Ja ma väga vabandan nende ees, kelle jaoks ma kokkutulekul liiga äraolev, ükskõikne, pahur olin. Mingi blokk tekkis järsku, emotsionaalne nullseis. Olin omadega untsus ja sassis ja sõlmes. Tegelikult armastan ma ju igaüht teist.

Ning siis sain ma korraks aru, et ma ju tegelikult ka lähen kolme nädala pärast ära.
Aga teie jääte.

EÜE Mõedaku I

Kuidas me üheksakesi tulevikule panustamas käisime

Lühidalt öeldes käisime laupäeval õmmikatega kuuski istutamas Jõgeva kandis. Jalutasime Kassinurmel ja külastasime Jõuluvana ka. Õhtul vaatasime/nautisime Eurovideeniet ka. Ja hommikul ei tahtnud kuidagi ära tulla. Nagu ikka.

Mets on tänulik.

Dorpat ja pisike Birgit

Okei, käisin Monica ja Arweniga Nõos vanaemal ja onu perel külas. Onutütrel sündis aprilli lõpus teine plika. Nii oli maja naisi täis. :) (Tartu peal tegime ka tiiru ja no ausalt, mul on nüüd kaheks aastaks sellest linnast kopp ees ja stress ka)

Laupäevane äraolemine

Jah, noh, käisingi siis ilusate inimestega vorste kärsatamas ja lõkke ümber lollusi tegemas. Ma loodan, et varsti jälle. (ma ise kärssamisest pilte ei teinud kahjuks, so later maybe)

Kuu aega linnast eemal.

Olgu, ma tean, et pole ikka tükimat aega siia sattunud. Kuid ka palju on vahepeal juhtunud.

Nii mõndagi saate lugeda mu üliõpilasmaleva blogist, isegi pilte on siin-seal kuhjaga.

Kolm nädalat olin siis Põlgastes, Põlvamaa külje all, Kanepi ja

Otepää vahel.

Kõik malevarühmad on mind muutnud, kuid need kolm nädalat tegid minuga midagi, mida ma poleks ehk eal oodata osanudki. See tunne, mis mul nüüd sees on, on õnn ja õnnelikkus. Tunnen end mitmeid kordi vabama ning paremana. Jah, ma olen nüüd tõesti parem kui enne. Ma tunnen, et ELAN, ja teen seda selle sõna kõige paremas mõistes.

Riin, Eveli, Liiu, Taisi, Tanja, Sveta, Lena, Kirsten, Siim, Mart,

Robert ja Marek - Kaska-Luiga metsade hirm ja ülekülakuulsused.

EÜE Põlgaste.

Käisin korra ära.

Rahesadu. Sissemagatud hommikud ja kitarriõhtud. Žonglööripallid ja õhupalliloomad. Riin, Rain, Margus, Merle. Järve kadunud kõrvarõngas. Pakk kõrsikuid ja Tõmmu kommid. Depressiivne Eesti väikelinn.