Fotosüüdistus, 21.-22.08

Õhtud Peipsi Lähistel ehk kui punk on PUNK?

No nii ongi nagu on.
Ütleme nii, et mulle hakkas see kõik meeldima ja kui mul Moldovas kriis tuleb, ajan harja püsti ja lähen punkariks kätte ära. Või siis käest ära.

Iga hommik saab olema üllatus ja bussisõitudest ma ei räägigi. :)
Liiva pole ma näiteks siiani täielikult juustest välja saanud.

Teeks siia lõppu veel ühe kohatu (või siis just asjakohase) nalja või märkuse, aga no vot nüüd ei tule midagi meelde.

Kolm Päeva Toosikannus ehk Kuidas Me Malevasuvele Punkti Panime

11.-13. august Toosikannu Puhkekeskuses

Ja magada sel aastal ma põhimõtteliselt sain. Või, ütleme siis nii, et kui ma endale ööseks telgid leidsin, siis koht ju nagu oli, aga und mitte.

Huvitaval kombel polnud isu, nii ma siis kolme päeva peale kokku sõin paki komme, mõned Kaera-Antsud, ühe võileiva ja neli ampsu makaronisalatit.
Isegi hästi ju kokkutuleku kohta :)
(Võib-olla oli selles kõiges süüdi asjaolu, et eelmised kolm päeva elasin hotellis kus kolmekäigulised söögikorrad olid ilmselgelt liiga palju.)

Kõik oli ju hää.
Ja mulle meeldivad need inimesed. Need noored. Need MINU inimesed.

Kellegagi rääkides sain aru, et kogu selle hulga kokkutulijate peale kokku ma tunnen ju vähemalt 150 inimest. Mõelge nüüd. Võimas.

Taban end vahel neist inimestest rääkimas.
Ja ma räägin, nagu räägiksin millestki, mida teised ei mõista.
Uskumatu tegelikult kuidas nad minule mõjuvad.
Öeldakse ju, et tegema peab seda, mida armastad. Mina olen selle leidnud.
Kui käisin Palamuse ja Marjamaa II rühmal nädalavahetustel külas, siis sain aru, et need draamad, need pisarad, need laulud ja unetud õhtud, vihmamärjad hetked, poole ööni tantsivad noored.. et nemad võib-olla ongi üks põhjus, miks mina olemas olen.

Ja ma väga vabandan nende ees, kelle jaoks ma kokkutulekul liiga äraolev, ükskõikne, pahur olin. Mingi blokk tekkis järsku, emotsionaalne nullseis. Olin omadega untsus ja sassis ja sõlmes. Tegelikult armastan ma ju igaüht teist.

Ning siis sain ma korraks aru, et ma ju tegelikult ka lähen kolme nädala pärast ära.
Aga teie jääte.

EÜE Mõedaku I

Kuidas me üheksakesi tulevikule panustamas käisime

Lühidalt öeldes käisime laupäeval õmmikatega kuuski istutamas Jõgeva kandis. Jalutasime Kassinurmel ja külastasime Jõuluvana ka. Õhtul vaatasime/nautisime Eurovideeniet ka. Ja hommikul ei tahtnud kuidagi ära tulla. Nagu ikka.

Mets on tänulik.

Ja jalad olid sissepoole reas

8.-10. mai oli Võsul rühmajuhtide välikoolitus.
Mul pole aega olnud seda kirja panna (ja ehk ei olegi see päris võimalik), aga kui mahti saan, siis teen seda.
Pildid kuuluvad Liis Kogermanile.

Sihuke "ühine" pilt Läti tripist ka. Käisime südaöösel Toomkiriku esisel platsil torti söömas.

Kui ma suve lõpus peol käisin.

See oli siis rühmajuhtide lõpupidu Ruunaweres.

Disco versus rock'n'roll.

Rohkem pilte ei söanda näidata, tsensuur tuleks peale.

Lase end õhku, õhus on armastust!

12.-14.08 oli Pilistveres taas malevasuve lõpetamise auks üleriigiline kokkutulek. Eelregistreerimise kohaselt oli kirjas 800 noort, kuid kohal oli kindlasti veidi vähem.

Sel aastal oli ütlemata tore näha ka mitte-Tallinna rühmi nagu Tamsalu, Võru, Valga, Kanepi, Rakvere, Pärnumaa, Tartu.
Üleüldiselt üks kordaläinud üritus, võib tagantjärgi öelda.

Jah, oli ka draamat, kuigi pisaraid mina ei näinud. Õhus hõljus

armastust ja jalad olid ööpäevringi mudased. Vihm ei heidutanud

mitte kedagi ning lahkuda oli loomulikult päris raske.
Defräädu ja Ska Faktor on endale nüüd uusi fänne saanud ning 2008 malevasuvi ühe paukuva lõpu.
Tegin ise sel korral meediatiimi ja uni oli miski, mida me Riinuga väga ei kogenud. Täiesti enneolematu, kui hullud me tegelikult ikka oleme. Kes käskis hommikust hommikuni üleval olla ja lehte teha? Noh, mitte keegi vist. Mul polnud ausalt aimu ka kellaaegadest, päevad vahetusid, õhtud ja hommikud olid ikka sassis. Ega hetke hinge tõmmata väga polnudki mul, pidevalt oli vaja kuskil olla või midagi teha. Ja kui otseselt VAJA polnud, siis tegin ikka üht-teist. Nagu ma siin mõtlen - ainult vetelpäästet ei proovinud, kõike muud aga küll. Siinkohal teen ühe suure kummarduse ja musi oma tiimile, kes vapralt vastu pidas ja alla ei andnud!

Riin, Britta, Rain, Julia, Brit, Kerstin + Evert ja Robin!

Kuu aega linnast eemal.

Olgu, ma tean, et pole ikka tükimat aega siia sattunud. Kuid ka palju on vahepeal juhtunud.

Nii mõndagi saate lugeda mu üliõpilasmaleva blogist, isegi pilte on siin-seal kuhjaga.

Kolm nädalat olin siis Põlgastes, Põlvamaa külje all, Kanepi ja

Otepää vahel.

Kõik malevarühmad on mind muutnud, kuid need kolm nädalat tegid minuga midagi, mida ma poleks ehk eal oodata osanudki. See tunne, mis mul nüüd sees on, on õnn ja õnnelikkus. Tunnen end mitmeid kordi vabama ning paremana. Jah, ma olen nüüd tõesti parem kui enne. Ma tunnen, et ELAN, ja teen seda selle sõna kõige paremas mõistes.

Riin, Eveli, Liiu, Taisi, Tanja, Sveta, Lena, Kirsten, Siim, Mart,

Robert ja Marek - Kaska-Luiga metsade hirm ja ülekülakuulsused.

EÜE Põlgaste.

Selleks korraks siis ongi otsas.

Siit ma siis lahkun. Ja stiilselt, nagu alati. :D

Ja see geniaalne asi. Tervitan oma noori revolutsionääre!