No nii ongi nagu on.
Ütleme nii, et mulle hakkas see kõik meeldima ja kui mul Moldovas kriis tuleb, ajan harja püsti ja lähen punkariks kätte ära. Või siis käest ära.
Iga hommik saab olema üllatus ja bussisõitudest ma ei räägigi. :)
Liiva pole ma näiteks siiani täielikult juustest välja saanud.
Teeks siia lõppu veel ühe kohatu (või siis just asjakohase) nalja või märkuse, aga no vot nüüd ei tule midagi meelde.
No comments:
Post a Comment