Ma ei tunne ennast enam äragi

Seda on vist võimatu kirjeldada, aga enam ma ei MÕTLE.
Juba kaks nädalat ei planeeri ette, lükkan vajalikke asju edasi, unustan rohkem kui varem. Ja üldse elan üks päev korraga.
Hetkel tundub see lihtsalt vale ja halb, sest miljontriljon asja on vaja ju tegelikult enne Moldovat teha. Kuid samas on ka hea, sest nii kipun vältima mõningaid emotsioone, mis kogu see kuu minus keenud on. Tundub, et nii on lihtsam ära minna, olgugi, et universum loobib iga natukese aja tagant midagi uut mulle ette.

Maailm on vist aru saanud, et ma vahetan suunda. Aega ja ruumi.
Aga ma ju jään.

Ja kui te arvate, et mis see ka ära ei ole minna võõrasse riiki ja keele- ning kultuuriruumi peaaegu aastaks, siis te eksite. Minul on tegelikult raske.