"Angelo, ma jumaldan seda eimiskit, mis sa oled, ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on."

"Võib-olla ma ei armastagi sind, see on tõesti täitsa võimalik. Sel juhul ma armastan seda mittearmastamist. Ma tahan sinuga rääkida. Ja seda ma teengi. Ja seda tehes ma justkui kaugeneksin tasapisi inimeste maailmast. Paljud asjad tunduvad juba üsna väikesed ja ükskõiksed. Ma imestan isegi, kuidas ma neile sellist tähtsust võisin osutada."

Emil Tode, "Piiririik"

Ja kuigi veel...

" /.../

Eks sa isegi tead et ma tunnen su ihu igal pool ära

su silmalauge ja saatust ja ripsmete rusket sära

sa ei mõista kuskile panna, sest et igasse südatalve

sina joonistad ise mu näo ja kõrvale kirjutad palve

/.../"

Viivi Luik

Ta ütles: ma armastan sind. Ma armastan sind. Ma armastan sind ka. Tõesti. Mõnikord armastamisest enam ei piisa. Mõnikord ei piisa ka kogu maailma armastusest.Mõnikord ma soovin, et…ma arvan, et ma võiksin... mida... ma ei teagi. Tagasi minna? Alustada otsast peale. Aga teha nüüd teistmoodi. Nii et tuleks teisiti välja. Aga ei saa ju. Või saab?

/Michael Christofer "Naine ja klarnet"/

Jane Austen is the cure for life

Ei tule vist kunagi aega, mil tüdrukud romantikast väsiksid. Ja ei tohikski.

http://www.youtube.com/watch?v=-LS3ynxjH7M

Jane Austeni kõikidest romaanidest on tehtud ekraniseeringud, mõnest isegi mitu (nagu "Uhkus ja eelarvamus"). Kuigi ka "Persuasion" oli väga hea, on just eelmainitud film parim. Ma usun, et kogu maailma arvates :)

Austenist endast on tehtud "Becoming Jane" Anne Hathaway'ga ning hiljuti ka BBC film "Miss Austen Regrets". Kuid on ka üks omamoodi romantiline film Hugh Dancy'ga - "Jane Austen Bookclub".

Ah, ma armastan seda ainestikku. Ja nagu viimati mainitud filmis ka öeldakse : Jane Austen is the cure for life. Ja nii ongi. Lihtne. :D

Aga ma olen üleüldiselt parandamatu romantik.

I've been nonsensical.

Kas teate, kuidas kõlavad pilvelõhkujad? Kuidas peegeldub
hääl mitmesajameetrisel klaaspinnal, kui Maarjamaa mehed
külmal kuuvalgel hommikul pead kuklasse ajavad ning Viienda
avenüü ja Neljakümne kaheksanda tänava nurgal lõugavad:
MUL ÜKS SILM ON PIME JA TEINE EI NÄE.
Või kuidas kiigutab häält kanalite peegel... Purjune põsk vastu
haisvat Veneetsia vett toetada ja tasakesi ümiseda: EI SAA MITTE
VAIKI OLLA. -
Ei saa mitte joomata olla, kui pudel kord lahti on korgitud... ei
saa mitte elamata olla, kui nabanöör läbi on lõigatud.

1994 Tori
Indrek Hirv

Mida teevad noored inimesed siis, kui
kiindumus on kadunud, aga armastus on ikka
veel igavene?

3

Nad kohtuvad. Kumbki ei tea, mis teise sees toimub, kas
teise sees keeb või muudkui lahtub kire keemiline koostis,
kas on veel mingisugust õigust, mingisugust sädet loota
teise embusesse uppuda. Kas on neil veel lootust surra oma
armastatu käte vahel - sest elulootust ei ole enam. Nad
ajavad koos varakevade esimest päikest taga, hetkega

ületavad vahemaad, mis neid eraldavad, elavad kujutlusis
taaskord läbi need ihad, mis on olnud, ja tunnistavad siis
endale, et enam nii olla ei saa. Seejärel on nad viisakad, vahel
käte värisedes kontrolli oma puudutust igatseva keha üle
kaotades, kibedat armukadedust lihtsalt alla neelates, teades,
et ei ole hullust, ei ole armastusevõimalust, ei

ole lunastust, ei pisaraid, ei küünlaid, tähti, verd ega igatsust.
On ainult hing, midagi mõtte ja sisikonna vahel, mis vahel
võpatab... Ja ma tõesti, tõesti ei tea, kas selle võpatuse kaja
kunagi lõpeb või ei. Siis lahkuvad nad üksteisest, eitades
seda kohta, kus peaks suudlema, kus nad mõlemad tahaksid
üksteist armastusest puruks pigistada

ja nende vahele jääb ainitine äraolek.

-Olev Olematu (Mihkel Kaevats), "Ederlezi", 2003

"Miks sa nutad, lillekene

nupud sul täis pisaraid?

Kas sa rasket hingevalu,

hellakene, tunda said?"

Lydia Koidula, 1867

Sa laulad, hommik,
minu emakeeles.
Su viisid virvendavad
olemusest läbi
kui tunnen õue tulles
juuri kaitsvat mulda.
Puud helisevad
kodumäel
ja rohi ümiseb
ja ümberkaudsed metsad.
Lind pillab tiivalt
tuleleegi silma
ju päike tõuseb
ilma särahtama.

/Vaike Pilvistu/