Mida teevad noored inimesed siis, kui
kiindumus on kadunud, aga armastus on ikka
veel igavene?

3

Nad kohtuvad. Kumbki ei tea, mis teise sees toimub, kas
teise sees keeb või muudkui lahtub kire keemiline koostis,
kas on veel mingisugust õigust, mingisugust sädet loota
teise embusesse uppuda. Kas on neil veel lootust surra oma
armastatu käte vahel - sest elulootust ei ole enam. Nad
ajavad koos varakevade esimest päikest taga, hetkega

ületavad vahemaad, mis neid eraldavad, elavad kujutlusis
taaskord läbi need ihad, mis on olnud, ja tunnistavad siis
endale, et enam nii olla ei saa. Seejärel on nad viisakad, vahel
käte värisedes kontrolli oma puudutust igatseva keha üle
kaotades, kibedat armukadedust lihtsalt alla neelates, teades,
et ei ole hullust, ei ole armastusevõimalust, ei

ole lunastust, ei pisaraid, ei küünlaid, tähti, verd ega igatsust.
On ainult hing, midagi mõtte ja sisikonna vahel, mis vahel
võpatab... Ja ma tõesti, tõesti ei tea, kas selle võpatuse kaja
kunagi lõpeb või ei. Siis lahkuvad nad üksteisest, eitades
seda kohta, kus peaks suudlema, kus nad mõlemad tahaksid
üksteist armastusest puruks pigistada

ja nende vahele jääb ainitine äraolek.

-Olev Olematu (Mihkel Kaevats), "Ederlezi", 2003