Ja iroonia. Teisipäeval sadas terve päeva vihma.

Vilde tee 98 ja Prisma parkla

Mind ei hoia siin enam mitte miski kinni.

Ja ma ei oska siit enam edasi minna.

How do you sleep?

Tead. On ju neid lugusid, mis lihtsalt jäävadki kummitama ja mida kuulad mitu päeva järjest.
No siin on üks uus.

"Angelo, ma jumaldan seda eimiskit, mis sa oled, ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on."

"Võib-olla ma ei armastagi sind, see on tõesti täitsa võimalik. Sel juhul ma armastan seda mittearmastamist. Ma tahan sinuga rääkida. Ja seda ma teengi. Ja seda tehes ma justkui kaugeneksin tasapisi inimeste maailmast. Paljud asjad tunduvad juba üsna väikesed ja ükskõiksed. Ma imestan isegi, kuidas ma neile sellist tähtsust võisin osutada."

Emil Tode, "Piiririik"

Kolm Päeva Toosikannus ehk Kuidas Me Malevasuvele Punkti Panime

11.-13. august Toosikannu Puhkekeskuses

Ja magada sel aastal ma põhimõtteliselt sain. Või, ütleme siis nii, et kui ma endale ööseks telgid leidsin, siis koht ju nagu oli, aga und mitte.

Huvitaval kombel polnud isu, nii ma siis kolme päeva peale kokku sõin paki komme, mõned Kaera-Antsud, ühe võileiva ja neli ampsu makaronisalatit.
Isegi hästi ju kokkutuleku kohta :)
(Võib-olla oli selles kõiges süüdi asjaolu, et eelmised kolm päeva elasin hotellis kus kolmekäigulised söögikorrad olid ilmselgelt liiga palju.)

Kõik oli ju hää.
Ja mulle meeldivad need inimesed. Need noored. Need MINU inimesed.

Kellegagi rääkides sain aru, et kogu selle hulga kokkutulijate peale kokku ma tunnen ju vähemalt 150 inimest. Mõelge nüüd. Võimas.

Taban end vahel neist inimestest rääkimas.
Ja ma räägin, nagu räägiksin millestki, mida teised ei mõista.
Uskumatu tegelikult kuidas nad minule mõjuvad.
Öeldakse ju, et tegema peab seda, mida armastad. Mina olen selle leidnud.
Kui käisin Palamuse ja Marjamaa II rühmal nädalavahetustel külas, siis sain aru, et need draamad, need pisarad, need laulud ja unetud õhtud, vihmamärjad hetked, poole ööni tantsivad noored.. et nemad võib-olla ongi üks põhjus, miks mina olemas olen.

Ja ma väga vabandan nende ees, kelle jaoks ma kokkutulekul liiga äraolev, ükskõikne, pahur olin. Mingi blokk tekkis järsku, emotsionaalne nullseis. Olin omadega untsus ja sassis ja sõlmes. Tegelikult armastan ma ju igaüht teist.

Ning siis sain ma korraks aru, et ma ju tegelikult ka lähen kolme nädala pärast ära.
Aga teie jääte.

EÜE Mõedaku I