Ma olen täiesti ära armund sellesse:

Eu iubesc.

Ja ma tunnen ennast siin nii hästi. See on teine dimensioon, see on MINU dimensioon.

Meenutades suve.

Tegelikult oli mul juba juunis selline mõte. Mõte teostus samuti.
Nõnda kenasti, et sain Riinule tantsupeo puhul kinkida käsitsi "maalitud" taldriku ja tassi. Kuna tegin selliseid asju esimest korda, siis oikuipahasti läksid mõned kohad, aga ma arvan, et sellest pole lugu.
Mis südamest tulnud, see südamesse läheb.

Tassile kirjutasin Koidula luuletusest võetud rea "Oh ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame..."





Kunagi Isetegija foorumis ringi tuuseldades leidsin laheda kohvikoti õpetuse ja tekkis hirmus suur soov ise ka miskit säärast meisterdada. Mõeldud, tehtud. Kodus niikuinii kõik peale minu kohvi joovad, nõnda käskisin kõik pakid alles hoida. Ja kuna mul ühe vanaema nimi on Paula, läks too esimene (esialgu) katsetus temale :)