Kui nüüd päris aus olla, siis on mul kogu selle järsu madalrõhkkonna pärast justkui mingisugune talveune faas. Kuidagi jube väsinud olen.Siiski õnnestus enne neid pilvisemaid päevi midagi asjalikku ka ära teha.
Näiteks olen ma sattunud vaimustusse kellukatest. Nii sai siin paaril õhtul nokitsetud (no mis lollakas sõna) veidi ja seda vaimustust kõige lihtsamal moel ka ära kasutatud.
Juba viimased paar nädalat käib maja koridoris hommikust õhtuni sagin. Keldrist pööninguni siblivad töömehed, kes päevas vist küll ainult korra puhkavad - siis võib neid näha maja taga murul suitsu tegemas.
Nende muusikamaitset pole ma veel suutnud
määratleda, raadio kostabsealt keldrist veidi halvasti. Aga tööd teevad nad hästi ja koridor tuleb suure tõenäosusega ilusam kui ta kunagi varem olnud on. Ei, tegelikult on see siiski vist täiesti kindel. Jutud käivad, et ega see maja oma algusaegadelgi just esteetiliselt hiilgav polnud.
Monica ja Arwen on juba laupäevast alates tagasi Itaalias olnud. Läksid just siis kui meil kuumaks läks. Aga noh, seal neil niigi põrgupalav :)
No ei ole mina kuuma ilma inimene. Hea meelega istuks jahedas keldris hoopis. Aga näed - ei lasta, töömehed on ees.
Nii, aga otsustasin nüüdsest alates iga postituse lõppu mõne fakti lisada. Ükskõik mille kohta siis. Sest faktid mulle meeldivad. :D
/Nevada osariigis on abielutunnistuse hinnaks 60 dollarit/
P.S. Ära küsi, kust ma seda tean. Küll kunagi kuuled.
No comments:
Post a Comment