Tuesday, September 1, 2009

Here's to not giving up the fight

Kirjuta nüüd endale üles:
8. september 00:30 buss Riiga, 11:10 lennuk Chisinausse.
Ja usu või ära usu, aga juba kell 14:05 peaksid mu jalad puudutama Moldova pinda. Viimaks.

Ma ei mäletagi enam kui kaua ma seda tahtnud olen. Kui palju võidelnud. Võib-olla sellepärast tundubki see natuke uskumatu ja võimatu. Sajaprotsendiliselt pole veel kohale jõudnud igastahes :)

unistused tuleb ju ellu viia

Ettevalmistused on poole peal. Politseiametist ootan veel karistusregistri väljavõtet näiteks. Pakkima pole veel hakanud (väga marionilik, jätta kõik viimasele minutile) ja eesti-asju ka ostnud.
Aega ju nagu veel on. Nii kuus päeva.

Võtan veel ühe tassikese teed, kuivatan juukseid ja meisterdan midagi ilusat. Siis lähen proovin end terveks magada lõpuks. Hoia pöialt!

Sunday, August 30, 2009

Nagu mul muud teha poleks, kui haige olla

Raporteerin teile otse köögist. Tatise ja sissemässituna.
Viimase kahe päeva jooksul olen ära joonud rekordilisel hulgal teed, tarbinud sama palju sidrunit ja mett (haha, mul tuleb alati Indrek meelde). Istun oma pisikese roosa Inspironi taga ja eemalt vaadates võin välja näha justkui mõni õnnetu juhus mõnest filmist. Ainult nina ja sõrmed paistavad kogu sellest riietehunnikust välja :)
Vaatan, et õues on isegi päikest, aga seda lähemalt kaema minemine eeldaks juba hulljulgust. Ning arvestades asjaolu, et homme hommikul pean kella poole kaheksast tööl olema, piirdungi vaid õrnalt paokil aknaga.

Üritasin välja mõelda, et kus ma siis päriselt haigeks jäin. Noh, panused on lasteaia peal, sest ma ei kipu kergelt külmetuma. Ja ega see reede-laupäevane kräu kah olemist paremaks teinud :D

Siinkohal tervitakski kõiki, kes käisid. Uskumatult hästi tunnen end teiega. Uskumatult palju armastan teid. :)
Nüüd ongi mu äraminekuni jäänud ehk vaid poolteist nädalat. Pileti ostan teisipäeval, siis saan päevi lugema hakata.

Ahjaa, elama hakkan ühe kohaliku moldova vabatahtliku ja tema isaga, kolmetoalises korteris. Uurisin veidi kanti ja noh, ütleme et välimuselt näeb üpriski kulunud mustamäe moodi välja. Aga eks kohapeal selgub :) Põnev tuleb kindlasti.

P.S. Ma sain oma elu esimese ragulka - kui vinge saab veel olla?

Thursday, August 27, 2009

Ma ei tunne ennast enam äragi

Seda on vist võimatu kirjeldada, aga enam ma ei MÕTLE.
Juba kaks nädalat ei planeeri ette, lükkan vajalikke asju edasi, unustan rohkem kui varem. Ja üldse elan üks päev korraga.
Hetkel tundub see lihtsalt vale ja halb, sest miljontriljon asja on vaja ju tegelikult enne Moldovat teha. Kuid samas on ka hea, sest nii kipun vältima mõningaid emotsioone, mis kogu see kuu minus keenud on. Tundub, et nii on lihtsam ära minna, olgugi, et universum loobib iga natukese aja tagant midagi uut mulle ette.

Maailm on vist aru saanud, et ma vahetan suunda. Aega ja ruumi.
Aga ma ju jään.


Ja kui te arvate, et mis see ka ära ei ole minna võõrasse riiki ja keele- ning kultuuriruumi peaaegu aastaks, siis te eksite. Minul on tegelikult raske.

Fotosüüdistus, 21.-22.08






Sunday, August 23, 2009

Õhtud Peipsi Lähistel ehk kui punk on PUNK?


No nii ongi nagu on.
Ütleme nii, et mulle hakkas see kõik meeldima ja kui mul Moldovas kriis tuleb, ajan harja püsti ja lähen punkariks kätte ära. Või siis käest ära.

Iga hommik saab olema üllatus ja bussisõitudest ma ei räägigi. :)
Liiva pole ma näiteks siiani täielikult juustest välja saanud.

Teeks siia lõppu veel ühe kohatu (või siis just asjakohase) nalja või märkuse, aga no vot nüüd ei tule midagi meelde.

Friday, August 21, 2009

Vabaduse väljak on nüüd vaba



Käisin õhupallidega tormamas. Kõige otsas, kõige pisem. Number 6.


Ja iroonia. Teisipäeval sadas terve päeva vihma.